Raamatuaasta filmimised.
Eelmise aasta üks pikematest aga mitte kõige pikem videoprojekt oli raamatuaastaga seotud filmimised. Kokku sai filmitud 29 “Kirjanik tutvustab” klippi, kus meie tuntumad kirjanikud rääkisid lühidalt oma lemmiraamatust. Üritasime jutud mahutada 1-1.30sek pikkusesse ajaraami ja enamasti see ka õnnestus. Tundub pikk aeg aga kui rääkima hakata, saab see kiirelt otsa ning tekib tunne “ma ju ei saanudki midagi eriti veel öelda”. Kahjuks on tänapäeval meedia tarbimine läinud kiireks ning on üldteada fakt, et inimesed ei jaksa pikemaid videoid lihtsalt vaadata. Sellega tuleb koheneda. Lisaks sai üles filmitud veel mõned raamatuaastaga seotud üritused. Kõik videod on nähtavad siin: https://www.youtube.com/@eestiraamatuaasta
Aga need olid kõik vahvad filmimised. Näha ja suhelda kirjanikega, kellest muidu olin ainult kuulnud ning mõnda nende kirjutatud raamatut lugenud – see oli äge kogemus. Filmimiste keskel tuli idee, et tahaks kõik need soovitatud raamatuid millalgi läbi lugeda. Eks näis, mõtteks on seni hea.
Raamatutel on minu elus ja arengus olnud väga oluline roll. Koolipingis nühkimine ei meeldinud eriti. Reaalained olid minu jaoks keerulised, õpetajatel polnud nii aeglase taipamisega tüübile asjade lahtiseletamiseks aega aga kuidagi ma end sealt läbi lohistasin ning lõppkokkuvõttes sai minust täitsa normaalne inimene 🙂
Mina ja Raamatud.
Nagu ma kodulehel enese tutvustuses mainin, olen ma Põlva kolhoosi esiklüpsja esiklaps. Ema käis kolhoosis suures lehmalaudas tööl. See oli raske töö nii füüsilises mõttes aga ilmselt ka emotsionaalselt. Ärgata öösel 02.30, kohvi, kerge söök ja minna tööle …öine lüps algas 3.30 ning tagasi koju ca 07.00 paiku.
Vene ajal ei olnud väga palju meelelahutusvõimalusi ning ema lemmiktegevuseks vabal ajal oli ja on siiani raamatute lugemine. Kui ärgata öösel kõige magusamal uneajal ning tagasi jõuda 07 paiku on selge, et ega kohe ju und ei tule ja siis ta luges raamatuid. Eks ta ikka tegi vahel tunni või poolteist iluund ka sest päevane lüps algas 14.00 ja siis ca 17.15-17.30 taas koju. No ja mis ta enne magamaminekut jälle natuke raamat ja siis kohtumine unematiga 🙂
Elasime väikses külakeses ja raamatukogu asus väiksed eramajas, kuhu oli meie juurest üle põllu ca 1km jalutamist. Ema käis seal pidevalt raamatuid laenutamas ja ca 8-9 aastasena (kooli läksin 6selt) hakkasin emaga koos seal käima. Mäletan, et esimesed raamatud olid indiaanlastest. “Nahksuka jutud” (“Hirvekütt”, “Viimane mohikaanlane”, “Rajaleidja”, “Pioneerid”, “Preeria”). See oli võrreldes valitseva kolhoosiajaga hoopis teine ja väga palju põnevam maailm. Seiklus seikluse otsa muudkui avanes ning seda kõike vaid lehekülgi pöörates. See oli vahva aeg! Hiljem tulid Doktor Dolittle, Jack Londoni “Valgekihv” jne. Kõik need lemmiraamatud sai kapsaks loetud ja paljud need olulised “kapsad” on mul siiani raamaturiiulites ning aukohal. Oma kujunemise ajalugu tuleb teada! Mäletan, et kunagi sai läbi leotud ka Uus Testament 1933a trükk, kirjutatud vanas eesti keeles. Hästi pisike raamat umbes A5 formaadis. Lapse jaoks imeliku kujuga tähed (mitte nagu koolis õpetati) aga vanaema aitas lugemisel kaasa. Seda, kas ma nüüd terve raamatu läbi lugesin, ei julge väita aga paljud kohad on siiani meeles. Selektiivne mälu, ilmselt 🙂
Vanuse kasvades muutus ka lugemishuvi. Üllatusin, et vene ajal oli ka palju muud huvitavat kirjandust. Nüüd olles mingi valiku uuesti sarjast “Maailm ja Mõnda” ja Seiklusjutte maalt ja merelt” läbi lugenud, saan aru, et eks seal oli ikka omajagu seda kommunismi ja sotsialismi ülistamist ka aga tol korral oli see normaalne tekst, mille võis mõttes vahele jätta. Seal oli vahvaid reisjutte erinevatest riikidest, loodusmaastike kirjeldused matkamised, ekspeditsioonid jne.
“Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” – üks väga meeldejääv raamat, see oli nii absurdne aga naljakas tekst ja nalja, seda oli veneajal alati liiga vähe. Proovisin seda mõni aasta tagasi uuesti läbi lugeda aga ei suutnud. Ilmselt on asi vanuses ja maailmakorra muutuses ning ilmselt ka on teismoodi väärtushinnandud tekkinud aga omas ajas oli väga äge raamat.
“Mirabilia” oli väga põnev sari, praegu kodus ka alles paarkümmend teost. “Põnevik” taas sari, millest enamus sai läbi loetud aga mõned raamatu jäid ka kättesaamatuteks. Ma elasin siiski väikses maakohas 🙂
Siis tulid krimikirjanduse aeg, raamat päevas oli norm. Ma olin väga kiire lugeja, hea perifeerne nägemine, haarasin kiirelt lehekülgi. Mäletan kui ilmus “Lohetätoveeringuga tüdruk”. Alustasin õhtul kell 7 lugemist ja 04:30 paiku saabus kulminatsioon ning panin raamatu kinni ehk 535 leheküljest jäi lugemata ca 50…
Praegusel ajal ei ole aega enam nii palju lugeda. Aeg on mudugi subjektiivne mõiste sest vahel toome selle puudumise vabanduseks millegi mittetegemise õigustuseks. Tänapäeval on lisaks ju ka muid info ja meelelahutuse hankimise võimalusi.
No ja ealine iseärasus on lisanud ninale ka lugemisprillid. Samas käin võimaluse korral nii hommikuti kui ka õhtuti jalutamas. 7,5km tiir korraga – tund ja 10 minutit ning siis kuulan audioraamatuid, valdavalt krimiromaane sest see ei nõua väga palju süvenemisoskust. Enesedisipliini on niipalju, et kui jalutamast tulen, võtan kõrvaklapid peast ja kuulan seda põnevat audioraamatut järgmisel jalutuskorral edasi. Nii on ka rohkem motivatsiooni jalutama minna. Mingis mõttes enesepettus aga edasiviiv :).
Klassikalise lugemise mõttes on hakanud meeldima sellised raamatud, mida ei saa kiiresti lugeda, kuna seal on mõtete kontsentratsioon nii tihe, et tuleb pause teha, süveneda, kaasa mõelda ja loetu tähenduse üle enda keskis vahel lühemalt, vahel pikemalt mõtiskleda. Tahaks mulje avaldaldamiseks väita, et loen Nietzsche raamatut “Nõnda kõneles Zarathustra ” aga hetkel on öökapil siiski Laurits Leedjärv” Rännakud kõiksuses”. Hoomamatu kosmos on ikkagi mõistevam kui Nietzsche tuntuim poeetiline filosoofilne teos ning tegelikult erinevad need kaks üksteisest, väga. Nietzsche jutustab unistavas vormis üliinimeseks saamisest. Leedjärve järgi on Maa kosmilises mõõtkavas ülipisike planeet, mille teke ja eluvormide kujunemine on olnud võimalik vaid üliharuldaste keemiliste ja füüsikaliste protsesside ning hoomamatult pika ajaskaala tulemusel.