Eile nägi ilmavalgust ühe kõige põnevama videoprojekti esimene pääsuke. Õigemini teine aga olulisem pääsuke.
Minu üks parimaid sõpru on Silver, kes on Tartu Tähe 20 asuva Anna Edasi kohviku peremees. Olime pikalt mõelnud mõtet, et võiks kohvikule mõned lahedamad reklaamid filmida. Olen paar aastat investeerinud erinevasse videotehnikasse. Olemas erinevad kaamerad, elementaarsemad valgustid, statiivid jne muu vajalik kola ehk kui mänguasjad on juba kord olemas, võiks nendega ka veidi rohkem mängida. Arutasime ideed oma sõpruskonnas ja ühel sügisesel päeval saime kohvikus kokku ning käisime ideed läbi. Esiteks saime aru, et meil kõigil on väga hea huumorimeel. Isegi liiga hea sest mõnede ideede üle arutades sai niimoodi naerdud, et võis nii mõnigi tilk kusagile lekkida 🙂 Arutelu läks kohati väga ülemeelikuks aga tunnistades, et elame mingis mõttes tolerantsemas, mõnes mõttes piiratumas ühiskonnas ning jõudsime järeldusele, et avalikku ruumi suunatud materjali puhul tuleks arvestades uute normidega ehk lükkasime mõned ülevõlli ideed esialgu kõrvale. Esialgu 🙂
Sõelale jäi idee “Vanaema õunapuu otsas” stiilis klipp. Anna Edasi kohviku süda on Silveri naine Birjo, kes tõesti soovib kõigest südamest oma kohvikus pakkuda kõige maitsvamaid asju siis tema tundus sobivat “vanaema” rolli ideaalselt. Aga teine peategelane “laps” oli puudu. Meil on kambas ülienergiline Duracelli jänes nimega Piia. Tal on ülihea värvi ja kompa-taju, lisaks tohutu suhtlemisoskus ja -võrgustik. Piia teatas kohe, et neil vahva naabrilaps (supilinnas on vist kõik omavahel naabrid) Kirke sobiks sellesse rolli imehästi. Ei ole olemas inimest, keda Piia ära ei räägiks aga seekord polnud seda oskust üldse vaja. Kirke rääkis hoopis Piia ära, et tema on parim osatäitja sellesse rolli 🙂 Seega näitlejad olemas!
Peale koosolekut tulin koju, võtsin arvuti ette, kribasin 30 minutiga režii ehk stseenid, võttenurgad, kes kust tuleb, mida teeb, kus kaamera asub, kas üldplaan keskplaan või lähiplaan jne. No nagu päris filmis. Kuna ma pole eriline joonistada siis võtteid paberil visualiseerida ei oska aga kirjaoskus on olemas. Kasutasin seda ning kõigil oli selge, mis teha vaja. Selles mõttes on mul hea meel, et kõik usaldasid mind ning kuna monteerisin ka seda videot ise, oli mul peas üsna hea ettekujutus, milline see kõik lõpuks peaks välja nägema ning nad ei pidanud pettuma.
Käisime vaatasime erinevaid võttekohti. Meil oli vaja leida puu, mille otsa vanaema saaks ilma kiirabi väljakutset kartmata ronida. Puu pidi olema madal ja alumisel oksal pidi saama vabalt ja mugavalt istuda. Siivile meenus, et Luke mõisapargis ehk suht Tartu lähedal on vana ja ilus õunaaed. Käisime vaatamas ja leidsime sobiva õunapuu. Kooskõlastasime filmivõtted ka omanikuga. See on tore aga alahinnatud käitumisviis. Ühel külmal sügispäeval sõitsime kõik koos võttekohale.
Piial oli idee teha õunapuu lahedaks! See tähendas siis seda, et võtsin kaasa laelambi, millel kolm 12V LED pirni sees, akupanga ja sidusime laelambi puu otsa nii, et see ikka kenasti kaadrisse jääks. Kuna enamus õunu oli loodus juba juba puu all paigaldanud, sidusime kaasavõetud “ilusamad Poola õunad” uuesti puu otsa. Kuna kandev idee on Anna TeeVee, mis oma sõnamängus viitab osavalt nii TV-le kui teele siis “kasvatasime puu otsa ka hunniku teetasse” ja saime muinasjutulisema visuaali. Muinasjutus peab kõik ilusam olema kui elu ise 🙂
Panin kaamera ja valgused paika, harjutasime mitu korda valges läbi, kuidas kõik “näitlejad” peaks liikuma jne ning jäime pimedamat aega ootama. Esimese Anna TeeVee sissejuhatava klipi filmimisega läks meil rohkem aega kui plaanisime. Varusime seekord seda veidi rohkem. Kuna meil selline ettenägelik aga juba “kogenud meeskond” saime ettevalmistustega pisut kiiremini valmis aga ei saanud enne filmida, kui väljas läheb pimedamaks…. Meil oli vaja, et õunapuu otsa riputatud “lühter” hakkaks valguse andmise mõttes domineerima.
Mul on päris mitmeid akude pealt töötavaid videovalgusteid ning kuna meie hobivõttegrupp on piisavalt suur, siis saime ka valguse koos näitlejaga sünkroonis liikuma. Kahelt poolt kaks inimest liikusid lihtsalt näitlejaga kaasa- lihtne, toimiv.
Väljas oli vast 5 kraadi sooja ja kuigi me teadsime, et lähme õue ja seal läheb külmaks, ei pannud meist keegi eriti talvelikult veel riide ehk oodates, üritasime erineval viisil sooja saada:
Et ikka kõik õige päris oleks, siis tehti staarnäitlejale ka MEIK 🙂
Pildil all paremal paistab ka kokkuklapitav matkatool, mille tirisin kaasa sest olen filmi kaadritagustel näinud, et filmirežissööril on võttepaigas oma tool, kus istudes vägesid juhatab aga seekord oli käed-jalad tööd täis ja ilma ka ei soosind istumist 🙂 Plaanisime filmimise lõpus kõik puuotsas-ümber ühispildi/ühisvideo teha aga kui lõpetasime oli kõigil väga külm. Korjasime kiirelt asjad kokku, koristasime kõik kenasti ära, kiirelt autodesse sooja ja linna.
Viimase osa, kus külmetav teed joov Kirke avastab end silmi avades Anna Edasi kohvkus, filmisime kuu aega hiljem. Meil oli vaja ainult 10sek videojuppi vaja aga ikka läks paar tundi, et kaamera, valgus, võttenurk, taustanäitlejate liikumised/tegemised, mis nurk kohvikust kaamerasse jääb ja mis sealt paistab, see kõik tuli paika panna ning läbi mängida. Vaidlused stilistiga, kes on värvi- ja toonipedant jne 🙂
Aga mis ma sellest kõigest teada sain. Esiteks, meil on üliäge sõpruskond, kõigil läks silm särama ainuüksi mõttest selliseid videoid hakata tegema. Kõik need arutelud ja suhtlemised olid ägedad. Tummfilmile oli muusikat vaja – pole probleem: sõber Priit (elukutseline multiinstumentalist ja arvutimängude helindaja) lõi sobiva taustamuusika ja ka saatepea kõllid.
Endalegi üllatuseks avastasin, et olengi sellist võimalust oodanud. Režii koostamine ja mõtlemine, mis nurga alt ja kuidas filmida et materjal pärast monteeruks jne – see oli kõik nii lahe ja äge! Lisaks ka need järeldused mida ühe või teise probleemi juures sai proovitud, ka need on hindamatud. Sain aru, et ideedest ja lahendustest meil puudust pole. Kõik olid loovad. Tunnistan, et nii mõnigi meist pidi selle nimel mõnest tasuvast tööotsast loobuma aga no ei saa alati kõike ka “saamata jäänud rahasse” panna – näljased ja paljad me ju pole, kuuse all ka ei ela ehk töö-ja loomisrõõm on vahelduseks igapäevaelule väga tore!
Etteruttavalt ütlen, et neid klippe tuleb veel ning eks me katsetame ka ilmselt vaatajaskonna huumorisoone tolerantsipiire 🙂 Sellist igavat videot nagu “meie kohviku tooted on kõige paremad ja kõige odavamad ning tulge lihtsalt ostma” seda ei tee me kunagi!
Anna TeeVee tunnusklipi visuaali väljatöötamine oli ka põnev protsess, mul oli nägemus olemas: ilus hubane taustatoon (taaskord aitäh Piiale õiges toonis paberi toomise eest), aurav teekann ja selle auru kaamerale nähtavaks tegemine. Algul katsetasin ka keerulisemat varianti. Meeles mõlkus visuaal, kus teekannust tõusvast auru peale paistab Anna TeeVee logost kuvatav valguselaik aga ütleme nii, et seda oli väga raske saavutada. Võtsin vana filmiprojektori, panin sinna tumeda paberi, paberile prinditud teksti lõikasin prille ja luupi kasutades vaibanoaga välja jne aga seal füüsika ja optika pani omad piirid:
Aga vähemalt proovisin ja oli põnev 🙂 Lõpuks jäi lihtne ja elegantne lahendus mida nüüd kõigi klippide alguses ja lõpus kuvatakse. Et auru kaamerale nähtavamaks teha, tuleb kannu taha, nii et otse kaamerast ei näe, väike taskulamp panna ning selle valgus, teeb kuumast veest tekkiva auru kenasti nähtavaks.
Igatahes on meid äge õhinapõhine meeskond, järgmise klipi materjal on osaliselt filmitud ehk tuleb lisa 🙂