Videograaf
Kui alustasin pressifotograafina, olid uudisteportaalide vajadused üsna selged: vajati kiireid ja ilmekaid pilte inimestest, sündmustest ja juhtumistest. Foto oli lugu ise — üks hästi tabatud hetk suutis edasi anda kogu sündmuse meeleolu ja olulisuse.
Aastatega hakkas aga meediamaastik muutuma. Info liikus järjest kiiremini, konkurents uudisvoos tihenes ning pildid üksi ei olnud enam alati piisavad. Toimetused ja uudiseportaalid hakkasid üha rohkem vajama ka lühikesi videoklippe: liikuvaid kaadreid, mis annaksid sündmustele elu ja looksid vaatajas vahetuma tunde.
See muutus tähendas ka mulle uut õppetundi: tuli omandada uusi oskusi, kohaneda tehniliste nõudmistega ning õppida jutustama lugu mitte ainult ühe kaadri, vaid ka liikuvate piltide kaudu. Samuti kasvas vajadus mõista, kuidas erinevad meediumid – foto ja video – saavad teineteist täiendada ning koos veel tugevamalt mõjuda.
See areng ei olnud kuidagi loomulik osa teekonnast. Olen tänulik, et olen saanud olla selle muutuse keskel, õppida ja kasvada koos meediamaastikuga — olles valmis pakkuma nii tugevat visuaalset hetke pildi kujul kui ka lugu edasi kandvat liikuvat pilti.
Alguses tegin sama hübriidkaameraga nii pilti kui videot vaatamata sellele, et mul oli 2014 juba ostetud tollise sensoriga Sony 4K videokaamera (ja siiamaani kasutuses B-kaamerana) aga selle võimekus võrreldes täiskaader hübriikaameraga oli ikkagi kehvem, just autofookuse osas. Eelmine aasta sain aru, et teen oma videotöö palju lihtsamaks ning nauditavamaks ning ostsin korraliku Netflix kõlbuliku cinema-klassi videokaamera. Puhtalt majanduslikus mõttes oli see ilmselge liiga kallis ost aga kuna see kõik on ikkagi töö ja hobi üheskoos, siis tundus mõitslik investeering. Olles juba andunud Sony kasutaja oli loomulik valik Sony FX6. Tänapäeval väidetakse, et korralik tippklassi mobiiltelefoniga saab ka väga hea kvaliteediga foto ja video. Ideaaltingimustes filmides vbl saabki aga puhas matemaatika ütleb, et täiskaader Sony FX6s on 12-13 korda suurem sensor kui Iphone 16-s. Suurem sensor, mille ees on ka oluliselt suurem klaas on valgusele lihtsalt tundlikum ja see annab kehvemates valgustingimustes oluliselt müravabama pildi. Füüsika vastu ikka ei saa ja imeloom nimega AI muidugi areneb hoogsalt aga ma veel ei karda töötustaatust :).
Videokaamerale on lisaks ka korralikku heli vaja, see tähendab siis mitmeid erineva otstarbega mikrofone, kaableid, statiive. Et salvestada korralik lihtne ühe-kahe kaameraplaaniga videointervjuu, ostsin juurde erinevat videovalgust. Õnneks tänapäeval kõik LED ja kui ostu pealt kokku ei hoia, õnnestub saada ka täiesti hääletult ja vajadusel ka aku pealt töötavaid võimsaid valgusteid. Nüüd enamvähem kõik asjad olemas ja väga palju ei plaani juurde osta. Keegi peab ju selle kola nii kohale tassima ja ka üles panema ja mingi hetk jõudis kätte nn mõistlikuse printsiip ehk mõistmine, palju üksi selleks aega kulub. Kui vaja suuremaid üritusi jäädvustada siis kutsun lisaks sõbrad appi.